Niisiis, kongress on läbi ja pisut on olnud aega mõtteid ritta seada. Õigupoolest maha rahuneda, sest kongressil nähtu-kuuldu oli masendav. Olukord Eesti spordimaailmas pole roosiline. Seda oli näha ka kongressi korralduses. Kohale oli marssinud kogu Eesti juhtkond, välja arvatud peaminister. Protestiks polnud kohale ilmunud mõned tuntud sporditegelased ning olümpiavõitjad. Tundus, et kohaletulnutele püüti EOK juhtkonna poolt teha ajuloputust. Püsti oli pandud pikk presiidiumilaud, kuhu pandi ritta inimesed, kes olid küll oma kästud töö teinud, aga neid oli sinna vaja vaid EOK juhtkonna tegemata töö õigustamiseks. Vaid Toomas Tõnise tundus olevat see, kes midagi sooviks spordi heaks ära teha.
Presiidiumis istus näiteks EOK president, kes Vancouveri Olümpiamängudel näitas üles suurt mühaklikkust. Temale ei sobinud seal see, et vabatahtlikud "vanamutid" tegelesid tema transportimisega. Seepärast kasutas ta Whistlerist Vancouverisse tagasisõiduks takso teenuseid ning vaevalt, et ta seda omast taskust kinni maksis. Loomulikult leidub nüüd Mart Siimannil tagantjärele tuhat selgitust, miks ta nii käitus, aga veidriku templist ta Vancouveri Eesti kogukonna silmis enam lahti ei saa.
Spordikongress ei teinud ühtki otsust. Milleks seda siis vaja oli? Räägiti vaid ümmargust juttu ja prooviti oma tegemata või valesti tehtud tegevusi siluda. Kriitikat spordijuhtide suunas tuli hirmus palju. Seda jätkus nii saali kui ka kuluaaridesse:
- Treenereid tasustatakse stipendiumite abil ja palka ei maksta.
- Treenereid ei ole veelgi võrdsustatud pedagoogidega.
- Spordikoolide likvideerimine oli suur viga.
- Spordirajatisi pole piisavalt.
- Mitteolümpiaalasid rahastatakse ebapiisavalt.
- Loetakse medaleid ja ei hinnata sportimist kui sellist.
- Invasport pole sport.
- Tippsportlaste tulevik ja toetus nendele on ebaselged.
- Pole välja töötatud spordiliitude rahastamise kontseptsiooni.
- MTÜ-d puudutavates seadustes teadaolevaid probleeme pole kõrvaldatud.
- Jne., jne.
Kriitika jätkus ka pärast kongressi. Kohati tundus, et spordijuhi amet on privileeg või tiitel, mitte amet.
Spodijuhid peaks tegema järeldused ja osa nendest peaks omalt kohalt lihtsalt taganema.
Presiidiumis istus näiteks EOK president, kes Vancouveri Olümpiamängudel näitas üles suurt mühaklikkust. Temale ei sobinud seal see, et vabatahtlikud "vanamutid" tegelesid tema transportimisega. Seepärast kasutas ta Whistlerist Vancouverisse tagasisõiduks takso teenuseid ning vaevalt, et ta seda omast taskust kinni maksis. Loomulikult leidub nüüd Mart Siimannil tagantjärele tuhat selgitust, miks ta nii käitus, aga veidriku templist ta Vancouveri Eesti kogukonna silmis enam lahti ei saa.
Spordikongress ei teinud ühtki otsust. Milleks seda siis vaja oli? Räägiti vaid ümmargust juttu ja prooviti oma tegemata või valesti tehtud tegevusi siluda. Kriitikat spordijuhtide suunas tuli hirmus palju. Seda jätkus nii saali kui ka kuluaaridesse:
- Treenereid tasustatakse stipendiumite abil ja palka ei maksta.
- Treenereid ei ole veelgi võrdsustatud pedagoogidega.
- Spordikoolide likvideerimine oli suur viga.
- Spordirajatisi pole piisavalt.
- Mitteolümpiaalasid rahastatakse ebapiisavalt.
- Loetakse medaleid ja ei hinnata sportimist kui sellist.
- Invasport pole sport.
- Tippsportlaste tulevik ja toetus nendele on ebaselged.
- Pole välja töötatud spordiliitude rahastamise kontseptsiooni.
- MTÜ-d puudutavates seadustes teadaolevaid probleeme pole kõrvaldatud.
- Jne., jne.
Kriitika jätkus ka pärast kongressi. Kohati tundus, et spordijuhi amet on privileeg või tiitel, mitte amet.
Spodijuhid peaks tegema järeldused ja osa nendest peaks omalt kohalt lihtsalt taganema.