Üks koll käib ringi mööda Euroopat...

Viimase aastakümne kaks suurimat muutust liikluses on tunduv lubatud kiiruste ületamine ja suunatule kasutamise lõpetamine. Mõningas mõttes on need ilmingud teineteisega otseses seoses, sest igal juhil on oma kriitiline kiirus, mille ületamisel tekib juhil probleeme liiklusvahendi valitsemisel. Mõnel on see kiirus 240 km/t ja mõnel 80 km/t. Siis hakatakse lihtsustama juhtimisvõtteid ja esimene ohver on suunatuli. Osa juhte aga ei oska tõlgendada liikluseeskirju, osa jätab tuld näitamata kuna muidu teised teaks kuhu ta sõidab. Mõned ei näitaks ka pidurituld, aga see sindrinahk läheb peale automaatselt piduripedaali vajutamisel. On riike, kuhu võiks autosid müüa ilma suunatuledeta, sest neid ei kasutata nii kui nii. Näiteks Küprosele. Ka kallite autode omanikel pole vist raha maksta suunatulede eest. Igatahes suunatuld nendel autodel vilkumas ei näe.

Ise olen olnud tunnistajaks mitmetel avariidel, kus suunatule mittenäitamine on põhjustanud avarii. Viimati toimus see minu "nina all". Minu ees oli kolm autot seejärel kasutuskõlbmatud. Hea, et ise suutsin pidurdada. Ka minu taga olnud auto suutis enne minu autot pidurdada, aga selle järel sõitnud auto mitte ja jälle said kaks autot viga.

Vana koopiamasin häid koopiaid ei tee

Inimorganismi toiminud põhinevad rakkude kopeerimisel. Mida vanemaks inimene muutub, seda kehvemaid koopiad tulevad ja inimene vananeb.

Kui keegi tahab asja näitlikult proovida, siis võiks võtta prooviks iseenda foto. See tuleks siis koopiamasinaga kopeerida. Koopiast teha uuesti koopia ning nii edasi. Proovige koopiatest teha paarkümmend koopiat. Seejärel peaks olema selge, et koopiast koopiate tegemisel kvaliteet langeb.

Seetõttu on vanemate inimeste "kvaliteet" nigelam kui noortel emadel ja isadel. See ei tähenda loomulikult seda, et lapsi tuleks hakata "tegema" väga noorena. Kasvuealise inimese rakud ja nende koopiamasin ei ole veel valmis kvaliteetseks toodanguks. Ka kasvatamine ei õnnestu. Eranditest ma ei räägi.

Teine probleem "vanade" vanematega (kusagil alates 35-st eluaastast) on see, et vanusevahe lastega on liialt suur ja probleeme tekib laste kasvatamise ja nende maailmavaate kujundamisega.

Seega sisaldab suundumuse "hankida" lapsi kui oma elu on nö. pakapandud suur sotsiaalne "pomm". Jah, logopeedide ja psühholoogide töö sedasi otsa ei saa, aga ühiskond vajab teistsuguseid noori.

Spordikongress - ja siis veel meedia!

Eesti Spordikongress sai läbi. Ja mida tegi kirjutav meedia? Kahel järgneval päeval lappasin läbi Eesti Päevalehe ja Õhtulehe. Spordikongressist ei midagi! Ometi esinesid kongressil Eesti Vabariigi president, spordijuhid, kolm ministrit, Eesti kahe suurema linna linnapead, olümpiavõitjad.

See näitab veel kord, et Eesti ajakirjandus pole ajakirjandus vaid kõmukirjandus. Ei analüüse, ei uudiseid vaid mingit muud sulla-mullat! Ajakirjanikud ja eriti ajalehtede peatoimetajad on arvamusel, et nemad teavad, mida lugejad lugeda tahaks. Tutkit! Ei tea nad tuhkagi!

Soovitan Eesti kirjutavat ajakirjandust boikoteerida ja seda vähemalt seni kuni nad lugejaid huvitavaid jutte hakkavad kirjutama.

Soovitan neil kirjutada lühemaid jutte, aga asjalikumaid.

Järelmõtteid VII Eesti Spordi Kongressist

Niisiis, kongress on läbi ja pisut on olnud aega mõtteid ritta seada. Õigupoolest maha rahuneda, sest kongressil nähtu-kuuldu oli masendav. Olukord Eesti spordimaailmas pole roosiline. Seda oli näha ka kongressi korralduses. Kohale oli marssinud kogu Eesti juhtkond, välja arvatud peaminister. Protestiks polnud kohale ilmunud mõned tuntud sporditegelased ning olümpiavõitjad. Tundus, et kohaletulnutele püüti EOK juhtkonna poolt teha ajuloputust. Püsti oli pandud pikk presiidiumilaud, kuhu pandi ritta inimesed, kes olid küll oma kästud töö teinud, aga neid oli sinna vaja vaid EOK juhtkonna tegemata töö õigustamiseks. Vaid Toomas Tõnise tundus olevat see, kes midagi sooviks spordi heaks ära teha.

Presiidiumis istus näiteks EOK president, kes Vancouveri Olümpiamängudel näitas üles suurt mühaklikkust. Temale ei sobinud seal see, et vabatahtlikud "vanamutid" tegelesid tema transportimisega. Seepärast kasutas ta Whistlerist Vancouverisse tagasisõiduks takso teenuseid ning vaevalt, et ta seda omast taskust kinni maksis. Loomulikult leidub nüüd Mart Siimannil tagantjärele tuhat selgitust, miks ta nii käitus, aga veidriku templist ta Vancouveri Eesti kogukonna silmis enam lahti ei saa.

Spordikongress ei teinud ühtki otsust. Milleks seda siis vaja oli? Räägiti vaid ümmargust juttu ja prooviti oma tegemata või valesti tehtud tegevusi siluda. Kriitikat spordijuhtide suunas tuli hirmus palju. Seda jätkus nii saali kui ka kuluaaridesse:

- Treenereid tasustatakse stipendiumite abil ja palka ei maksta.
- Treenereid ei ole veelgi võrdsustatud pedagoogidega.
- Spordikoolide likvideerimine oli suur viga.
- Spordirajatisi pole piisavalt.
- Mitteolümpiaalasid rahastatakse ebapiisavalt.
- Loetakse medaleid ja ei hinnata sportimist kui sellist.
- Invasport pole sport.
- Tippsportlaste tulevik ja toetus nendele on ebaselged.
- Pole välja töötatud spordiliitude rahastamise kontseptsiooni.
- MTÜ-d puudutavates seadustes teadaolevaid probleeme pole kõrvaldatud.
- Jne., jne.

Kriitika jätkus ka pärast kongressi. Kohati tundus, et spordijuhi amet on privileeg või tiitel, mitte amet.

Spodijuhid peaks tegema järeldused ja osa nendest peaks omalt kohalt lihtsalt taganema.

Vot see on alles õige mees...

Siin näete meest, soomlast Sami Lotilat, kes vihkab Eestit ja eestlasi. See, mida ta Õhtulehes kirjutab, võib olla küll tema meelest ühiskonnakriitika, kuid tegelikkuses on see Eesti rahva mõnitamine. Sami Lotilal on mingi trauma, mille ta 15-aastase Eestis elamise jooksul on saanud ning nüüd on see Soome mädapaise Eestis lõhki läinud. Soomes ajakiri Hymy, mille peatoimetaja ülalmainitud Eesti ühiskonna vaenlane olevat, on Soome ajakirjanduse solgiämbriks. Seepärast ei võeta teda Soomes tõsiselt. Üllatusena avaldati aga temast ja tema soperdistest jutt sellise ajalehe nagu Helsingin Sanomat kultuurileheküljel (20.11.2010). Mis seos küll Sami Lotilal ja Soome kultuuril on? Minu teada mitte midagi. Lausa häbiväärne, et Helsingin Sanomat sedasi Eestlastega käitub. Paistab, et Eesti kõmulehest Õhtuleht jääb meile veel väheks.

Seega soovitan Soome mädapaisel kolida Eestist hästi ruttu ära. Vaevalt, et oma pikaajalise Eestis viibimise jooksul on ta endale selgeks teinud eestikeelsete sõnade "haridus" ja "haritus" erinevuse. Samuti pole ta vist lugenud Eesti ühe kultuuritegelase luuletust:

Vot see on alles õige mees,
kes pühib oma ukse ees
ning võõra rahva kõntsaga
ei hakka ennast määrima.

Head koduteed, Sami Lotila!

Eessõna

Ühiskond ei parane ega inimene muutu kui talle ei anta tagasisidet. Öeldakse, et peab leppima inimesega just sellisena kui ta on. Vale puha! Miskipärast on inimesel aga õigus muutuda järjest kehvemaks ja sellega peaks nagu leppima. Mina ei lepi! Ei lepi ka mina sellega kui ühiskond või selle käsilased, ehk ametnikud, peavad kaaskodanikke endast rumalamaks, kiusavad neid ning valavad omad isiklikud probleemid teiste kaela.

Et see nii ei oleks, ongi loodud käesolev jututuba. Kõigil, kellel on midagi ühiskonna kohta öelda võivad siia oma mõtteid saata. Aadress on paremaks.yhiskond@gmail.com.

Head mõttevahetust!