Tänapäeval pannakse jalgratturitele ja rulluisutajatele kiivrid pähe. Autodes on kümneid turvapatju. Lasteaedade ronimiskohad on püütud teha hästi turvaliseks. Kõik arvavad, et sedasi välditakse õnnetusi. Kui autos turvavööd peale ei pane, pole ka turvapatjadest palu abi. Kui rulluisutajal kiiver peas, aga mõistust mitte, siis ikka juhtub õnnetusi. Lasteaedade turnimisredelite liigne turvalisus on viinud selleni, et keegi nende turvalist korrasolekut enam ei kontrolli. Keegi lastele turvalisust ei õpeta. Lihtsalt arvatakse, et redelid on turvalised. Ka üle tänava mineku õpetamine on ära ununenud. Lapsevanemad ületavad lastega tänavat punase tule ajal ja seda ka siis kui laps vastu puikleb. Vahest on kasulik ise järgi proovida, et pliit on tuline ja kõrvetab. Vahest on kasulik põlve peale kukkuda, et aru saada, mis suurema hooga kukkumine tähendaks. Mäletan väga hästi, et varemalt õpetati lastele turvalisust. Nüüd jätavad lapsevanemad turvalisuse õpetamise teistele ja teised lapsevanematele. Nii lapsed midagi ei õpigi!
Pedagoogidel ja lapsevanematel tasuks vanarahva tarkusi ja nõuandeid kuulata-õppida. Ajaloost tasub õppida, et vältida vigu. Kui põhjuse-tagajärje põhitõdesid ei tunne, pole võimalik ka õnnetusi vältida. Turvavööd kinni, kiivrid pähe ja lastele korralik ohutuse koolitus. Ära juba tüütab matustel käimine!
