12.1.11

Demokraatlik diktatuur

Näiliselt tundub kõik olevat korras. Valimisi korraldatakse regulaarselt, valida võib mitme kandidaadi hulgast jne. Aga miskipärast valitakse alati ühed ja samad inimesed. Kui ühtedel valimistel läbi ei lähe, on samad kandidaadid uuesti platsis järgmistel valimistel. Tegemist on demokraatliku diktatuuri ühe väljendusega. Kõik põhineb sellel, et kandidaadid pannakse üles parteide poolt ja valija antud hääl ei lähe kandidaadile vaid tema parteile. Ja kui valijalt hääle saanud jõuabki valitute hulka, ei või ta tegutseda valijate mandaadi alusel, vaid nii nagu parteirühm käseb.

Teine väärilming on, et parlamendi liikmed valitakse ka maakondade volikogudesse (näiteks Soomes). Väidavad, et nii on nad paremini kursis tegeliku eluga. Tegelikult saavad nad sedasi vaid rohkem palka ja võimu. Kumbagi tööd nad korralikult teha ei suuda - ajanappus. Samas ei saa kuidagi mõista, et kuidas parlamendisaadik, kelle ülesannete hulka kuulub seaduste väljatöötamine ja nende elluviimise kontroll, võib olla ise enda kontrollitava rollis. Eks need rahvasaadikud on üldse superinimesed, et suudavad teha tööd mitmes ametis - Riigikogus, ettevõtete nõukogudes, omavalitsustes jne.

Ja kui nüüd siis veel juhtub, et rahvasaadik julgeb hääletada vastavalt oma valijate tahtele ja parteirakukese hallide komissaide tahte vastaselt, siis teda karistatakse näiteks parteitoetuse (raha) äravõtmisega või jääb ta lihtsalt välja igasugustest komisjonidest, mis tähendab jälle sissetulekute vähenemist. Järgmistel valimistel teda aga kandidaadiks ei seata, sest kandidaate ei esita rahvas vaid partei.

Lõpptulemus on, et riiki juhib käputäis diktaatoreid ja demokraatiast on asi väga kaugel. Eestis peavad diktaatorid kaaskodanikke täielikeks ajukääbusteks ja võtsid meilt ära koguni presidendi valimisõiguse. Äkki valime vale presidendi!