Kui Eesti koolides keelati ära esimesse klassi minevatele lastele eksamid, testid või katsed, siis võtsid koolid kasutusele uue relva ehk vestlused. Kogu ettevõtmise eesmärk on olnud koolides õpetajate elu lihtsustamine, sest sedasi proovitakse võtta kooli lapsed, kes juba loevad, kirjutavad ja arvutavad. Õpetada neid vaja pole. Isegi juhul, et klassidesse on kahmatud nn. Andead õpilased, viiakse õpetus läbi tavalise kooliprogrammi alusel. Seega algselt andekamateks peetud ei saa paremat koolitust kui teised.
Vestlustel küsitakse veel koolis mitte käinud lastelt, et kui palju on kolm pluss kolm või lastakse lugeda sõna sammal tagurpidi. Olen kogenud, et isegi mõned lapsevanemad ei saa sellega hakkama.
Loomulikult soovib kool endale arenenud õpilasi. Sedasi saavutatakse suurem tõenäosus, et need õpilased on ka hiljem paremad õppijad ning pääsevad suurema tõenäosusega ülikooli. Nii proovitakse hoida kõrgel oma kooli mainet. Paremat haridust tegelikult ei anta.
Osa lastest on aga pisut aeglasema arenguga kui teised. Sellegi poolest leidub nende hulgast üliandekaid. Kui nmad aga noores eas „välja praagitakse“ jääb neile sellest külge paa märk ja hilisemas elus on raskem. Samalaadseid juhuseid võib ehk paremini esile tuua spordis, kus head sportlased muutuvad üliheaks pisut vanemas eas, aga neid on juba suudetud nt. riigi koondistest välja arvata. Nõukogude ajast võiks esile tuua ujuja Salnikovi, kellest hiljem tuli maailmameister, maailmarekordimees ja olümpiavõitja. Samasugune juhus oli kõrgushüppaja Bõkova, kellest samuti tuli pärast igatsorti koondistest andetuse tõttu välja jätmist maailma tippsportlane ja veel aastateks.
Neid näiteid on kindlasti mitmeid ja spordi näited on täiesti võrreldavad kooli näidetega. Seepärast lapsevanemad. See, et teie laps pääses nn. eliitkooli, ei tähenda et temast tuleb geenius ja pururikas. Ja kui teie laps ei pääsenud eliitkooli, siis ärge muretsege. Andke oma lastele lihtsalt võimalus areneda. Kui sealt geenius välja kasvab, siis see tuleb sõltumata kooli mainest.
