Mitmed väidavad kriitika kohta, et "mis Sa virised ja hädaldad". Kriitika pole hädaldamine! Kui keegi võtab kriitikat hädaldamisena, siis tuleks kõigepealt vaadata peeglisse. Probleem leidub tavaliselt sinna vaadates. Ametnike, kodus tihti toredate inimeste, probleemiks on, et igatsorti kriitikat võetakse kas hädaldamisena või siis koguni solvamisena.
Kriitika ei ole ka solvamine. Solvamiseks on teised meetodid ja teistsugused inimesed. Kriitikasse tasuks suhtuda, kas siis tõsiselt või huumoriga. Tõsiselt tähendab seda, et kuulatakse ja loetakse, tehakse järeldused ning muudetakse midagi paremaks. Huumorimeelne kriitika on tihti selline, mille kohta on teada, et paremaks asi nii kui nii ei lähe, aga välja tahaks öelda. Siis tasub seda teha huumoriga. Mõju on märksa parem.
Kriitikaga ja hädaldamise erinevus on ka selles, et kriitikaga kaasneb tavaliselt põhjendus. Hädaldaja lihtsalt hädaldab. Solvaja solvab ja seda isegi juhul kui midagi põhjendust selleks pole.
Kokkuvõtteks: kriitika ei ole hädaldamine ega solvamine. Kuulajal ehk kriitika saajal tasuks mõelda, et mis seda kriitikat tuli. Solvuda ja pahandada ei tasu. Igas kriitikas on tavaliselt sisse-ehitatud probleemi lahendus.
