Üks koll käib ringi mööda Euroopat...

Viimase aastakümne kaks suurimat muutust liikluses on tunduv lubatud kiiruste ületamine ja suunatule kasutamise lõpetamine. Mõningas mõttes on need ilmingud teineteisega otseses seoses, sest igal juhil on oma kriitiline kiirus, mille ületamisel tekib juhil probleeme liiklusvahendi valitsemisel. Mõnel on see kiirus 240 km/t ja mõnel 80 km/t. Siis hakatakse lihtsustama juhtimisvõtteid ja esimene ohver on suunatuli. Osa juhte aga ei oska tõlgendada liikluseeskirju, osa jätab tuld näitamata kuna muidu teised teaks kuhu ta sõidab. Mõned ei näitaks ka pidurituld, aga see sindrinahk läheb peale automaatselt piduripedaali vajutamisel. On riike, kuhu võiks autosid müüa ilma suunatuledeta, sest neid ei kasutata nii kui nii. Näiteks Küprosele. Ka kallite autode omanikel pole vist raha maksta suunatulede eest. Igatahes suunatuld nendel autodel vilkumas ei näe.

Ise olen olnud tunnistajaks mitmetel avariidel, kus suunatule mittenäitamine on põhjustanud avarii. Viimati toimus see minu "nina all". Minu ees oli kolm autot seejärel kasutuskõlbmatud. Hea, et ise suutsin pidurdada. Ka minu taga olnud auto suutis enne minu autot pidurdada, aga selle järel sõitnud auto mitte ja jälle said kaks autot viga.

Vana koopiamasin häid koopiaid ei tee

Inimorganismi toiminud põhinevad rakkude kopeerimisel. Mida vanemaks inimene muutub, seda kehvemaid koopiad tulevad ja inimene vananeb.

Kui keegi tahab asja näitlikult proovida, siis võiks võtta prooviks iseenda foto. See tuleks siis koopiamasinaga kopeerida. Koopiast teha uuesti koopia ning nii edasi. Proovige koopiatest teha paarkümmend koopiat. Seejärel peaks olema selge, et koopiast koopiate tegemisel kvaliteet langeb.

Seetõttu on vanemate inimeste "kvaliteet" nigelam kui noortel emadel ja isadel. See ei tähenda loomulikult seda, et lapsi tuleks hakata "tegema" väga noorena. Kasvuealise inimese rakud ja nende koopiamasin ei ole veel valmis kvaliteetseks toodanguks. Ka kasvatamine ei õnnestu. Eranditest ma ei räägi.

Teine probleem "vanade" vanematega (kusagil alates 35-st eluaastast) on see, et vanusevahe lastega on liialt suur ja probleeme tekib laste kasvatamise ja nende maailmavaate kujundamisega.

Seega sisaldab suundumuse "hankida" lapsi kui oma elu on nö. pakapandud suur sotsiaalne "pomm". Jah, logopeedide ja psühholoogide töö sedasi otsa ei saa, aga ühiskond vajab teistsuguseid noori.

Spordikongress - ja siis veel meedia!

Eesti Spordikongress sai läbi. Ja mida tegi kirjutav meedia? Kahel järgneval päeval lappasin läbi Eesti Päevalehe ja Õhtulehe. Spordikongressist ei midagi! Ometi esinesid kongressil Eesti Vabariigi president, spordijuhid, kolm ministrit, Eesti kahe suurema linna linnapead, olümpiavõitjad.

See näitab veel kord, et Eesti ajakirjandus pole ajakirjandus vaid kõmukirjandus. Ei analüüse, ei uudiseid vaid mingit muud sulla-mullat! Ajakirjanikud ja eriti ajalehtede peatoimetajad on arvamusel, et nemad teavad, mida lugejad lugeda tahaks. Tutkit! Ei tea nad tuhkagi!

Soovitan Eesti kirjutavat ajakirjandust boikoteerida ja seda vähemalt seni kuni nad lugejaid huvitavaid jutte hakkavad kirjutama.

Soovitan neil kirjutada lühemaid jutte, aga asjalikumaid.